Lasnamäe Püha Markuse

  • Avaleht
  • Kogudus
    • Kes me oleme?
    • Mida me usume?
    • Sakramendid
    • Leerikursus
    • Lapsed ja noored
    • Koostöö
    • Annetused
  • Kalender
  • Blogi
    • Uudised
    • Koguduse elu
    • Minu Lasnamäe
  • Meedia
  • Kontakt

Archives for juuni 2017

Liigume lõbusalt!

29.6.2017 by Kirsti Malmi

Jaanipäeva järgsel nädalal saime rõõmustada lasnamäelasi meeleolukate tegevuspäevadega! Soome Rahvamisjoni suvine spordimisjoni meeskond pakkus end juhendama lõbusaid mänge, nagu näiteks täpsusvise frisbeega, bowling nööriga jala külge seotud jalgpalliga. Lasnamäe linnaosavalitsuse heal kaasabil saime loa tegutsemiseks Pae pargis, Tondiloo pargis ning Raadiku 8 munitsipaalmajade kvartalis.

Teisipäeval alustati tegevust Pae pargis, kus tuulise ilmaga liikus ehk tavapärasest vähem inimesi, kuid leidus siiski mänguhuvilisi.

Samal ajal oli peaaegu kiviviske kaugusel pargist avatud meie suvekirbukas, seega juhtisime pargis liiklejate tähelepanu ka sellele. Mõni leidiski kohale just pargis nähtud reklaami alusel!

Kolmapäev oli suviselt päikseline ja tuulevaiksem! Seekord oli meil kaasas ka lõkkevarustus…

Kõigepealt seadsime mängud ja lõkketee üles Tondiloo pargi lääneotsas, Kivila 3a sotsiaalmaja kõrval asuvate uute mänguväljakute piirkonnas. Piparmünditee maitses hästi, samuti annetusena saadud moosisüdamega saiakesed ja lõkkel soojendatud karjalapirukad.

Meie vabatahtlik lõkkemeister Jüri oli varunud oma koduaiast värsket piparmünti, millest valminud jook oli ülimenukas. Leidus muidugi ka kohvisõpru. Ja palju tasuta kostitusest üllatunuid tänulikke inimesi!

Proovi lüüa jalgpalli ülesmäkke nii, et ta maandub kõrval asuvasse väravasse!

Õhtupoolikuks seadsime end üles Raadiku 8 kvartalisse, mida tuntakse rahva suus ka Savisaare linnakuna. Esialgu oli korvpalliplats veel tühi, kuid niipea kui hakkasime bussist lõkkevarustust lahti pakkima, ilmusid kohale esimesed huvilised ja entusiastlikud abilised! Oi kui põnev neil oli! Abikäed kulusid õhtu jooksul marjaks ära, sest erinevas vanuses lapsi ja noori kogunes platsile loendamatu hulk ja tundus, et kõigil olid kõhud vähemalt pooltühjad… Linnaosavalitsuselt saadud sealihakonserviga tehtud võileivad kadusid laualt koheselt.

Vahepeal oli ka spordimeeskond seadnud oma tegevuspunktid valmis ja kohati tekkisid mängude juurde järjekorrad.

Lõbusat elevust tekitasid ka suvekirbuka reklaamiks kaasa võetud tasuta riided, mida naljaga selga prooviti. Ehk leidis mõni riideese ka päriselt kasutust… Igal juhul päeva lõpus tõi üks vene keelt kõnelev isa meile mõned kotitäied enda ja lapse üleliigseid jalanõusid ja riideid kirbuturu jaoks! Ja äkki leiab mõni Raadiku kandi elanik tee meie Pae tänava kirbukale.

Eesti- ja venekeelsed lapsed said õues omavahel sõbralikult läbi. Mõlemat keelt oli kuulda ja meie suvekohviku vabatahtlike teenindajate hulgas leidus samuti mõlema emakeele kõnelejaid.

Peale seitset oli kõik otsas: piparmündivarred, pirukad, juustud, saiakesed, leivad-saiad, lihakonservid, suhkur… isegi topsid, mida oli varutud kaasa 500 tk! Jah, eks meie õhtused seltsilised tegid vist iga joogiringi uue topsiga 😉

Lõpuks oli toss väljas ka mängijatel ja juhendajatel, seega poole kaheksaks oli plats jälle tühi, auhinnad jagatud, praht koristatud, lõkkevarustus pakitud tagasi bussi. Mõni laps küsis lootusrikalt, kas see üritus hakkab nüüd toimuma igal teisipäeval!! Seda kahjuks mitte… aga kindlasti oleksid taolised ettevõtmised Raadikul oodatud ka tulevikus.

Viisin soprdimängude punktitabeli õhtul Pae palvekoja altarisse, et me ei unustaks neid lapsi ja võtaksime nad oma eestpalvetesse!

tekst ja fotod: Kirsti Malmi

Filed Under: Uudised

Minu Lasnamäe 5: Violetta-Viktoria

28.6.2017 by Kirsti Malmi

Kohtusime esimest korda veebruari alguses, kui Violetta-Viktoria, noor muusikaüliõpilane tuli Pae palvekotta proovima meie väikest orelit, mille saime annetusena…

Olin uurinud kohaliku muusikakooli direktori käest, kas äkki leiduks mõni klaveri või oreli õpilane, kes oleks huvitatud aitama meid koguduse muusikatöös. Ta lubas soovitada meid ühele juba endisele õpilasele, kes jätkab praegu oreliõpinguid muusikaakadeemias. 

Minu suureks rõõmuks oli Violetta-Viktoria nõus rääkima ka oma Lasnamäest. 

Olen kolmanda põlvkonna lasnamäelane. Minu ema vanemad kolisid siia Pae asumisse 60ndate lõpus Vene kaugidast. Isa vanemad tuli siia aga Valgevenest. Elame vanemate ja vanaemaga siin lähedal. Mulle meeldib Lasnamäel, kuna inimesed siin on avatud suhtlema nii sõprade kui ka võõrastega. Enamus Lasnamäe elanikest on venekeelsed.

Alustasin oma kooliteed Paekaare Gümnaasiumis ja keskkooli lõputunnistuse sain Lasnamäe Vene Gümnaasiumist. Mõlema kooli õppekeel on vene keel. Loomulikult õpetatakse koolis ka eesti keelt, aga paraku oli harjutamise võimalusi vähe. Sain rohkem keelepraktikat, kui mind võeti vastu Lasnamäe Muusikakooli klaveri erialale. Seal on õppekeeleks eesti.

Tallinna lauluväljak on üks Violetta-Viktoria lemmikpaikadest.

Mulle meeldib loodus. Lapsena oli minu lemmikpaik Lasnamäel vana Pae karjäär, kus mulle meeldis sõpradega jalutamas käia. Mäletan, kui see oli veel lage tühermaa. Viimaste vähem kui kümne aasta jooksul on see Lasnamäe kant arenenud väga kiiresti. Karjäär on ehitatud ilusaks Pae pargiks, mille ümber on kerkinud palju uusi korrusmaju. Pargis on nüüd terviserada ning üleüldse on Lasnamäel praegu palju uusi sportimisvõimalusi, näiteks Tondiraba jäähall.

Pae park on jätkuvalt üks minu lemmikutest. Teine armas koht on kohe Lasnamäe külje all asuv Tallinna lauluväljak, mis talvisel ajal on populaarne liu laskmise koht. Esinesin ükskord muusikakooliga üleriiklikul noorte laulupeol.

Ükskord kutsus mu klaveriõpetaja mind muusikakooli digiorelit proovima ja sellest sai alguse minu huvi oreli vastu. Muusikakoolis õppisin orelit valikainena, aga nüüd juba teist aastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias põhiainena Andres Uibo käe all. Juba kuuel aastal olen osalenud orelifestivalidel Eestis ja Venemaal. Orel on haruldane ja köitev instrument, mida leiab lisaks mõnele kontsertorelile põhiliselt luteri kirikutest. Meie suguvõsas on õigeusklikke, kuid minu perekonnas ei ole kiriku liikmeid. Õpingute kaudu olen tutvunud liturgia ja koraalidega ning käinud neid vahel kuulamas Tallinna Jaani kirikus. Unistan organisti ametist. Miks mitte kasvõi koguduses!

Violetta-Viktoria koos Eesti koorimuusika isa, Gustav Ernesaksaga.

Tekst ja fotod: Kirsti Malmi

 

Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad: 

Minu Lasnamäe 1: Kirsti

Minu Lasnamäe 2: Martin

Minu Lasnamäe 3: Piret

Minu Lasnamäe 4: Inga

 

Filed Under: Minu Lasnamäe

Minu Lasnamäe 4: Inga

22.6.2017 by Kirsti Malmi

Tutvusin Ingaga mullu suvel Misjonikoori Soome tuuril. Kui tuli jutuks, et olin sügisel tulemas tööle Lasnamäele, andis Lasnamäel elav Inga mulle oma telefoninumbri ja meiliaadressi. Novembris näppisin Lasnamäel kohvikus lõunasööki oodates ajaviiteks telefoni ja avastasin selle mälust juba unustatud kontaktandmed. Saatsin Ingale sõnumi ja sain kohe vastu küllakutse Katleri asumisse! 

Minu Lasnamäe võrdub Katleri asumiga. 25 aasta jooksul on Lasnamäe linnaosa saanud mulle armsaks!

Lasnamäe kõrge astangu serval algas 80ndate lõpul Katleri mikrorajooni ehitamine. Minu ema sai ametiühingu kaudu teada, et üks kavandatavatest majadest oli mõeldud eeskätt noortele peredele. Mina olin kahekümneaastane, värskelt abiellunud ja lapseootel, seega läksime emaga infokoosolekule. Seal sai tasutud 3000 rubla käsiraha ja nii oligi üks kavandatud maja 324 korterist broneeritud meile! Liisk andis mulle 9. korruse korteri, kuid kuna mina tahtsin saada hakkama ilma liftita, õnnestus vahetada korter neljandale korrusele.

Ehitamine algas, kuid jäi siis pidama pöördelistel taasiseseisvumise aastatel. Rublade vahetumine kroonide vastu 1992. aasta suvel tähendas ehitussektoris suurt tagasilööki ja hinnatõusu. Paljud langesid korterite järjekorrast välja, kuna nad ei suutnud tasuda korteri lõplikku hinda kroonides. Emal õnnestus see raha laenata ja meie püsisime järjekorrras. Ehitamine sai taas hoo sisse. Korterid loovutati betoonkarpidena – kogu siseviimistlus tuli ise korraldada. Meie kolisime sisse esimeste hulgas novembris 1993.

Maja ees tutvusime prouaga, kellega ka Inga kohtus esimest korda, kuigi tuli välja, et mõlemad olid elanud samas majas juba 25 aastat.

 

 

Kolisime tüüpilisse ”paariskorterisse”, kus kahetoalisel ja kolmetoalisel on trepikojast ühine sissekäik. Mõned on ühendanud kaks korterit üheks suureks kuuetoaliseks perekorteriks. Meie lähinaabriks on algusest peale olnud tore eesti proua, kellega ühise esiku jagamine on sujunud probleemideta.

Esimesed aastad olid hirmuäratavad. Meie trepikojas on 36 korterit, kuid esialgu olid elanikud sees ainult kolmes. Välisust polnud veel paigaldatud ja kuritegevus lokkas. Pooleliolevatest korteritest varastati ehitusmaterjale ja tööriistu. Ühistranspordiühendus kesklinnaga oli harvavõitu, polnud tänavavalgustust, ümberringi ainult kole lage tühermaa… Olin siin väikse tütrega nagu vangis. Mäletan, et mul oli väike tulirelv padja all, igaks juhuks. Õigupoolest alles 90ndate lõpul hakkas elu turvalisena.tunduma

Uuel aastatuhandel avati Katlerisse supermarket, Grossi pood. Bussiliiklus on tihenenud ning asumi keskel asub nüüd suur uhke mänguväljak, millisest omal ajal ainult salaja unistasin. Metsatuka taha jääb uus Tondiraba jäähall.

Kesklinna poolse lageda tühermaa taha on kerkinud uus Loopealse asum. Loopealse ja Katleri vahele ehitati mõned aastad tagasi suur õigeusukirik, mis õhtuvalgustuses paistab eriti ilus.

Vaated on aastatega muutunud. Loopealse on Lasnamäe kõige uuem asum.

 

 

 

Ma tean, et võõraid inimesi oma koju kutsudes ei käitu ma tüüpilise eestlase moodi . Küllap mängib selles rolli meie pere keeruline ajalugu. Mu vanaema tõi ema ilmale Tallinna pommitamiste ajal. Ta oli just enne kaotanud kõik oma lähedased, jäänud üksi vastsündinuga ning sõltus täielikult heatahtlike inimeste abist. Võibolla just tänu sellele on meie peres õpitud abi vastu võtma ning ka jagama.

Praeguseks elan üksi. Abielu purunes juba aastate eest ning täiskasvanud tütar on pesast välja kolinud. Liigun enamasti oma autoga: tööle, kirikusse, iisraeli tantsu või ülistustantsu trenni. Armastan vaadet mu kahetoalise akendest Tondiraba metsatuka poole! Aastaaegadega muutuvat pilti, linnulaulu… Mullu suvel märkasin, et maja ja metsatuka vahele jääv tee oli saanud nime: Rahu tee!

Rahu tee!

Tekst ja fotod: Kirsti Malmi

Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad: 

Minu Lasnamäe 1: Kirsti

Minu Lasnamäe 2: Martin

Minu Lasnamäe 3: Piret

 

Filed Under: Minu Lasnamäe Tagged With: ametiühing, ehitussektor, Grossi pood, Katleri, lasnamäe, mikrorajoon, õigeusukirik, taasiseseisvumine, Tondiraba jäähall

Minu Lasnamäe 3: Piret

14.6.2017 by Kirsti Malmi

(foto: erakogu)

Möödunud nädalal tutvusime Martini Lasnamäega. Nüüd pajatab oma lugu Piret, Martini abikaasa.

Minust sai lasnamäelane alles pärast ülikooliaega. Mu vanemad said kokku Tartus põllumajandusakadeemias. Maastikuarhitekti eriala liigutas siis peret ühest Eesti otsast teise. Alates 10. eluaastast oli minu kodulinn Pärnu, kust hiljem tulin õppima Tallinna. Lõpetasin tehnikaülikooli 1986. aastal. Ees ootasid  suunamisega kolm kohustuslikku tööaastat, et heastada tasuta õpinguid. Korteritega oli sama lugu, ka seal polnud vabaturgu, vaid võeti seda, mida anti.

Olin väga rahul oma esimese koduga, mis asus kenas väikses puumajas Tallinna kesklinna lähedal. Mu romantilise pesa õuel kasvasid isegi õunapuud! 1990. aastal sain ootamatult kutse linnavalitsuse kantseleisse, kus mulle teatati, et minu elamistingimuste parendamiseks asustatakse mind uhiuude paneelmajja Lasnamäe tagaosas, Kuristiku asumis.

Vaade Kuristikust Tallinna kesklinna suunas. Esiplaanil Katleri asum, paremal salumetsa varju jääva astangu all Pirita-Kose ning Kadrioru eramurajoonid. (foto: erakogu)

 

Toona juba paarkümmend aastat ehitamisel olnud Lasnamäe oli minu ettekujutustes õudusunenägude labürint. Ka kohalikele valmistas raskusi kvartalites orienteeruda, rääkimata külalistest. Kindlat maja otsiv külaline ei pruukinud saada juhatavat vastust isegi kõrvalmaja elanikult. Siis polnud veel mobiiltelefone ega digitaalseid kaarte majanumbritega… Mulle tundus, et see muutus ei parenda minu elamistingimusi kohe üldse!

Esimene hommik uues kodus valmistas hämmingut. Ärkasin kukelaulu peale! Tõepoolest, merepoolsest aknast oli näha paese astangu serval vanu eramuid koduloomadega! Sama vastuolu püsib tänapäevani. Paneelrajooni ning astangust allapoole jääva Pirita-Kose eramurajooni vahele jääb kohati kõrgete plankaedade varju tükikesi teistsugusest maailmast, mida märkabki vist ainult paneelmajade kõrgustest.

Kõrgelt on näha, kuidas salapärane kõrge aed peidab enda taha nii eramaja kui ka värvikuulidega mängimise väljaku. (foto: erakogu) 

 

 

Meie esimene ühine kodu Martiniga asus samuti Lasnamäel. Kui lapsed olid väiksed, elasime vahepeal mõned aastad Rootsis. Meie esimene laps käis seal paar aastat rootsi lasteaias. Kui siis sügisel 1996 naasime Tallinna ja tütar läks Laagna lasteaeda, küsisime tema esmamuljeid. Laps tõdes veidi imestunud ilmel, et tüdrukud on täitsa toredad… ja kõikidel poistel on vist üks ja sama nimi, Rukiver! Kui rootsi laste hulgas oli olnud väga levinud nimi Oliver, siis siin kõnetasid kõik poisid üksteist ”Rukiver”, milles vene keelt mitte valdav tütar ei tundnud ära sõjamängu käsklust…

Eks siin on aastate jooksul tulnud ette igasuguseid asju, nagu maas vedelevad narkosüstlad kohe lasteaia läheduses. Nooremana sattus meie poeg õues vahel raskustesse vanemate poiste kampadega, kuid küllap esined selliseid probleeme igal pool, mitte ainult Lasnamäel. Teisest küljest võib Lasnamäe aga pakkuda lastele suurepärase kasvukeskkonna. Näiteks sealsamas Kuristiku asumis, kus asus minu esimene Lasnamäe kodu, on just lasteaed ümbritsetud tõeliselt suure ja mitmekülgse aiaga, mis pakub looduslähedasi mängumaastikke salust männimetsani ning värsket õhku meretuultest – kõik kodu lähedal, ilma linna kära ega tipptunni ummikuteta!

Lastead Kuristiku asumi keskel.

Tekst ja viimane foto: Kirsti Malmi

Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad: 

Minu Lasnamäe 1; Kirsti

Minu Lasnamäe 2: Martin

Minu Lasnamäe -sarja järgmine osa:

Minu Lasnamäe 4: Inga

Filed Under: Minu Lasnamäe Tagged With: asum, Kadriorg, Kuristiku, Laagna lasteaed, lasnamäe, paneelmaja, Pirita-Kose

Lasnamäel avab uksed suvekirbukas!

13.6.2017 by Kirsti Malmi


Täna, 13. juunil kell 14 toimub Pae palvekoja suvekirbuka avamine! Pae 21 ärimaja keldrikorrusel asuva kirikusaali uksepoolne osa on suveajaks sisustatud kaupluseks, mis on avatud igal teisipäeval kell 14–17.

Kaubavalik on rikkalik, autodest aksessuaarideni! Meilt võib soetada soodsa hinnaga suveriided väikestele ja suurtele, jalatsid, beebitarvikud ja riided, kotid, ehted…

Tere tulemast ostlema ja suhtlema!

Iga ostuga toetad Püha Markuse koguduse rajamist ja tegevust Lasnamäe linnaosas!

Filed Under: Uudised

Minu Lasnamäe 2: Martin

8.6.2017 by Kirsti Malmi

Kohtun Martiniga Lasnamäe kõige kagupoolsemas elamises, Väo küla Plaasi talus. Tema suguvõsa on elanud siinmail juba üle saja aasta.

Arheoloogiliste leidude põhjal on teada, et siin Iru linnuse ja Pirita jõe kandis on elatud juba paar tuhat aastat. Esimesed kirjalikud märkmed sellest leiduvad 15. sajandist. Peale põhjasõda jäi katkust ja näljast räsitud küla tühjaks, aga siis elu tasakesi taastus.

Minu ema vanaisa Jüri võttis aastal 1911 riigilt laenu ning ostis Väo külas asuva Plaasi talu. Ausa mehena tasus ta laenu ennetähtaegselt ning oli juba võlatu mees, kui Eesti 1918. aastal iseseisvus. Vanaema arvates oli tema isa liigagi aus – iseseisvumise järel oleks laen niiehknii unustatud!

Plaasi talus peeti piimakarja. Varanduse kogudes ehitas vanavanaisa Jüri vastavalt vajadusele paekivist hooneid. Nõukogude ajal võeti osa talust kolhoosi kasutusse, näiteks praeguses onu töökojas oli kuni 70ndate lõpuni kolhoosi heinaküün! Vanaonu elu lõppes Venemaal, kuhu teda küüditati peale teist maailmasõda.

”Siin me sõitsime lapsepõlves külateedel ratastega… siinpool ringteed oli siis veel mitu talu.” 

Olen neljanda põlve plaasilane. Lapsepõlves veetsin siin kõik suved, kuigi talvel elasime ja kooliteed alustasin Mustamäel. 70ndatel arvati Väo küla  Lasnamäe osaks, kuhu uue elamurajooni ehitamine oli edenenud juba teise suure etapini, Laagna asumi kerkimiseni.

Toona kortereid ei müüdud ega ostetud, vaid määrati ja jagati erinevatel alustel, kas partei, ametiühingu, töökoha või linnavalitsuse otsuse alusel. Minu isa töötas ehitussektoris ja selle kaudu määrati talle suurem korter vastvalminud majas, mis oli ehitatud Laagna mikrorajooni nõukogude armee ohvitseride peredele. Mustamäe kahetoaline vahetus Lasnamäe kolmetoalisse – kasvas ju peres kaks poega! Oleks üks meist olnud tüdruk, oleksime saanud neljatoalise! (Vennad võisid ju küll ühes toas elada…) Niisiis 10aastaselt kolisin Lasnamäele ja siit oli vanaema juurde juba märksa lühem maa.

”Siit sai vanasti mööda külateed elurajoonini…”

Mäletan elavalt Lasnamäge läbiva suure Laagna tee ehitamist. Paekivisse raiutud lai süvend oli meie kodu lähedal ja seal said mängitud lugematud mängud, eestikeelsed ja venekeelsed lapsed üheskoos. Näiteks suurtest kaablirullidest sündisid parved, millega purjetasime kaeviku põhja tekkinud tiigis!

Lasnamäe ühes paneelmajas elab rohkem rahvast kui keskmises eesti külas! Meie majas oli sõjaväelasi üle Nõukogude Liidu ja esindatud oli palju rahvusi.

Vahel tundub, et seal majas jätkub sõda ikka veel… Tänapäeval, kui korterid on erastatud ning vastutus ühiste asjade eest läinud korteriühistute õlgadele, seab elanikkonna kirevus kokkulepete saavutamisele omad väljakutsed. Ei ole lihtne leida ühist keelt ja saavutada kõigi elanike nõusolekut renoveerimisikka jõudnud hoonete remondihangete jaoks. Korteriühistute tegevus on olnud lasnamäelastele suur ja kallis demokraatiakool, kus on kogetud mitmesuguseid võimuvõitlusi ja konflikte. Õnneks on leidunud ka neid aktiivseid inimesi, kes on olnud valmis panustama ühiseks kasuks.

Minu Lasnamäe on täis vastuolusid. Lasnamäe linnaosa koosseisu kuuludes tasume maamaksu nagu linnaosa, kuid tegelikkuses omab meie külakene kõiki hajaasustusala tunnuseid: pole ei ühistransporti, kaablivõrku, ühist veevärki ega kanalisatsiooni… On ainult tee, mis muudetakse peagi neljarealiseks ja kuhu jalakäijatel pole enam asja, kuigi eraldi kergliiklusteed pole planeeritud!

Vastukaaluks on meil siin kitsed, põdrad, jänesed, rebased, toonekured ning avarust  tähistaeva vaatlemiseks.

foto: erakogu

 

Tekst ja esimesed fotod: Kirsti Malmi

P.S. Martini hobiks on tähistaeva vaatlemine ning kuu pildistamine. Mäletan, et nägin esimest korda Saturni rõngast läbi Martini pikksilma Plaasi õuel! Siin on üks Martini võtetest: 

foto: Martin Vällik

Minu Lasnamäe -sarja eelmine osa: 

Minu Lasnamäe 1: Kirsti

Minu Lasnamäe -sarja järgmine osa: 

Minu Lasnamäe 3: Piret

Filed Under: Minu Lasnamäe Tagged With: lasnamäe

Külaskäik Olari koguduses

5.6.2017 by Kirsti Malmi

Ristikiriku sünnipäeval võtsime väikse Lasnamäe seltskonnaga ette ühepäevase visiidi Olari sõprade juurde Espoosse. Äratus oli juba kukelaulu ajal, et jõuda kõige esimesena väljuva laeva peale. Laevasõidul oli meil aega veidi tutvuda omavahel, kuna koosseis oli täiesti uudne ja tore: Aime oli kutsunud kaasa sõbranna Taimi ning Violetta sõbra Jüri, autojuhiks olin mina Kirsti.

Helsingi sadamast sõitsime autoga edasi Olari kirikusse, kus suveperioodil algavad jumalateenistused kell 11. Külaskäigu mõtte tekkis paar nädalat tagasi, kui Olari luteri koguduse töötegijate grupp oli meil Pae palvekojas külas. Seega teadsime Aimega oodata mõnda tuttavat inimest ja sooja vastuvõttu, kuigi nelipüha väljasõidu plaan ja seltskond kujunes alles nädala keskel. Olari diakooniatöötaja Tytti abil olid nad kogunud meile suvekirbuka jaoks lasteriideid ja mänguasju. Jumalateenistust juhtiva kirikuõpetaja Miaga oli lepitud kokku mõned ülesanded jumalateenistusel ja kohvilauas. Tema organiseeris meile ka lõunakutse külalislahke koguduseliikme Raisa koju!

Saime kõik viiekesi siseneda kirikusse pidulikus protsessioonis, kus Jüri kandis evangeeliumiraamatut. Teenistusel Aime luges ühe nelipüha piiblilugemise eesti keeles ja Violetta teise vene keeles.

Olari 80ndate alguses ehitatud kirikuhoone oli meile kõigile ilus elamus! Kaasaegse arhitektuuriga kirikusaal oli kõrge, hele ja valgusküllane, kuigi väljaspoolt jäi mulje, nagu aknaid eriti polekski. Kirikulisi oli päris palju. Mitmed neist jäid pärast vabatahtlike kaetud kohvilauda, kus meie tõime tervitusi Lasnamäelt ja esitasime lõpuks kõik viiekesi Palveränduri laulu – Jüri saatis klaveril ja me naised laulsime!

Olari organist Sari tutvustas pärast kirikukohvi kiriku orelit Violettale, kes õppib Tallinna muusikaakadeemias oreli eriala. Oi, kui ilusalt ja võimsalt kõlas Violetta mäng suure oreliga!

Pärast laadisime auto pagasiruumi täis kirbukakraami, sõitsime Raisa järel Matinkylässe ja nautisme tema hubases kodus lõunaks hõrku pikkpoissi jm, magustoiduks klaverikontsert ja õunakook 🙂  Veel väike ekskursioon suvise Helsingi Eira linnaosas ja läbi ummikute kõige viimastena taas Megastari autotekile…

Igati õnnistatud ja tore reis!

Filed Under: Uudised

EELK Lasnamäe

Arhiiv

  • veebruar 2023 (1)
  • november 2022 (1)
  • oktoober 2022 (2)
  • september 2022 (1)
  • mai 2022 (2)
  • aprill 2022 (1)
  • märts 2022 (2)
  • jaanuar 2022 (2)
  • detsember 2021 (1)
  • oktoober 2021 (1)
  • september 2021 (1)
  • august 2021 (2)
  • juuni 2021 (1)
  • mai 2021 (3)
  • aprill 2021 (3)
  • märts 2021 (3)
  • veebruar 2021 (1)
  • jaanuar 2021 (2)
  • detsember 2020 (2)
  • november 2020 (1)
  • juuli 2020 (1)
  • juuni 2020 (1)
  • mai 2020 (2)
  • aprill 2020 (4)
  • märts 2020 (8)
  • veebruar 2020 (3)
  • jaanuar 2020 (2)
  • detsember 2019 (2)
  • oktoober 2019 (2)
  • september 2019 (3)
  • august 2019 (3)
  • juuli 2019 (1)
  • juuni 2019 (4)
  • mai 2019 (3)
  • aprill 2019 (1)
  • märts 2019 (6)
  • veebruar 2019 (4)
  • jaanuar 2019 (3)
  • detsember 2018 (6)
  • november 2018 (1)
  • oktoober 2018 (1)
  • september 2018 (2)
  • juuli 2018 (1)
  • aprill 2018 (1)
  • märts 2018 (3)
  • veebruar 2018 (1)
  • jaanuar 2018 (2)
  • detsember 2017 (2)
  • september 2017 (2)
  • august 2017 (3)
  • juuli 2017 (4)
  • juuni 2017 (7)
  • mai 2017 (2)
  • aprill 2017 (1)
  • märts 2017 (3)
  • veebruar 2017 (3)
  • jaanuar 2017 (3)
  • detsember 2016 (2)
  • veebruar 2016 (6)

Meie kontakt

Pae palvekoda

Pae 21 , 11415 Tallinn (sissekäik 0-korrusele maja restoranipoolsel nurgal)

Pank
MEIE KONTOANDMED ON MUUTUNUD!
uus konto: EE112200221075759084

EESTI EVANGEELSE LUTERLIKU KIRIKU TALLINNA PÜHA VAIMU KOGUDUS
Swedbank SWIFT/BIC: HABAEE2X

Võrgus

  • Email
  • Facebook
  • Instagram

© Copyright 2018 EELK Püha Markuse kogudus · All Rights Reserved · Log in