lasnamäe

Tervitus Pae palvekojast!

18.3.2020 by Kirsti Malmi

17. märtsil tegime esimese katse sõnajumalateenistuse salvestamiseks. Seda saab vaadata kolmes osas:

Eriolukorra ajal Pae palvekojas ei toimu osadusõhtuid, Hea Tuju Pärastlõunasid või muid kogunemisi. Leerikursus jätkub videokonverentsina. Soovitame jälgida meid Facebookis ja Instagramis ning YouTubes.

Peapiiskop Urmas Viilma on kuulutanud 18.03.-03.04. välja kuus üleüldist palvepäeva ja kutsunud kogudusi üles helistama nendel päevadel kirikukella. 18. märtsil kell 12 lõime meie väikest kirikukella Pae palvekoja uksel! Algselt oli plaan hoida palvekoja uksed palvepäevadel lahti, kuid viiruse leviku tõkestamisek kutsume siiski lasnamäelasi püsima kodus ja palvetama igaüks seal, kus nad on!

Igaks palvepäevaks on antud lugemiseks neli kirjakohta, need leiab siit: Peapiiskopi-otsus-16.03.2020-1. Võimalus on ka kuulata igal päeval peapiiskopi videopalvusi!

Siin on ka link EELK kodulehele, kus on toodud välja mõningaid võimalusi kuulda Jumala sõna ja osaleda teenistustel raadio või interneti vahendusel: https://eelk.ee/et/uudised/moningad-voimalused-saada-interneti-vahendusel-osa-vaimulikust-sonumist-15-03-2020/

Tadaa!

10.6.2019 by Kirsti Malmi

Osalesime nädalavahetusel rahvusvahelisel tänavaperformansi festivalil TaDaa! Laagna aias. Laupäeval tegime tsirkusetelgi kõrval lõkkekohvi ja piparmünditeed, võileivale saime värsket maitserohelist sealtsamast kogukonnaaia peenrast 🌱👍😋. Viimase etteaste ajal jõudis kohale äikesepilv, mida ilmaprognoos oli lubanud juba pealelõunaks. 🙏Kosutav ja meeleolukas dušš kuuma päeva lõpuks! 😂

Suur nädal Lasnamäel

27.3.2018 by Kirsti Malmi

Pae palvekojas on pühadeperioodil avatud suur vilditud kompositsioon, mis jutustab suure nädala sündmustest Jeruusalemmas – eesli seljas Jeruusalemma saabuvast Jeesusest kuni ülestõusmispüha hommikuni.

Teose autor on Maija-Liisa Kutvonen Soomest.

Tere tulemast tutvuma!

Pae palvekoja uksed on avatud

T 27.03. ja N 29.03. kell 16-20

R 30.03. ja L 31.03. kell 13-16

P 1.04. kell 13 ülestõusmispüha jumalateenistus ja lõunasöök, kell 14.30 Samuel Reinaru kontsert

Sissepääs on prii!

Kas tunned ära, kes vestlevad sellel pildil?

Minu Lasnamäe 4: Inga

22.6.2017 by Kirsti Malmi

Tutvusin Ingaga mullu suvel Misjonikoori Soome tuuril. Kui tuli jutuks, et olin sügisel tulemas tööle Lasnamäele, andis Lasnamäel elav Inga mulle oma telefoninumbri ja meiliaadressi. Novembris näppisin Lasnamäel kohvikus lõunasööki oodates ajaviiteks telefoni ja avastasin selle mälust juba unustatud kontaktandmed. Saatsin Ingale sõnumi ja sain kohe vastu küllakutse Katleri asumisse!

Minu Lasnamäe võrdub Katleri asumiga. 25 aasta jooksul on Lasnamäe linnaosa saanud mulle armsaks!

Lasnamäe kõrge astangu serval algas 80ndate lõpul Katleri mikrorajooni ehitamine. Minu ema sai ametiühingu kaudu teada, et üks kavandatavatest majadest oli mõeldud eeskätt noortele peredele. Mina olin kahekümneaastane, värskelt abiellunud ja lapseootel, seega läksime emaga infokoosolekule. Seal sai tasutud 3000 rubla käsiraha ja nii oligi üks kavandatud maja 324 korterist broneeritud meile! Liisk andis mulle 9. korruse korteri, kuid kuna mina tahtsin saada hakkama ilma liftita, õnnestus vahetada korter neljandale korrusele.

Ehitamine algas, kuid jäi siis pidama pöördelistel taasiseseisvumise aastatel. Rublade vahetumine kroonide vastu 1992. aasta suvel tähendas ehitussektoris suurt tagasilööki ja hinnatõusu. Paljud langesid korterite järjekorrast välja, kuna nad ei suutnud tasuda korteri lõplikku hinda kroonides. Emal õnnestus see raha laenata ja meie püsisime järjekorrras. Ehitamine sai taas hoo sisse. Korterid loovutati betoonkarpidena – kogu siseviimistlus tuli ise korraldada. Meie kolisime sisse esimeste hulgas novembris 1993.

Maja ees tutvusime prouaga, kellega ka Inga kohtus esimest korda, kuigi tuli välja, et mõlemad olid elanud samas majas juba 25 aastat.

Kolisime tüüpilisse ”paariskorterisse”, kus kahetoalisel ja kolmetoalisel on trepikojast ühine sissekäik. Mõned on ühendanud kaks korterit üheks suureks kuuetoaliseks perekorteriks. Meie lähinaabriks on algusest peale olnud tore eesti proua, kellega ühise esiku jagamine on sujunud probleemideta.

Esimesed aastad olid hirmuäratavad. Meie trepikojas on 36 korterit, kuid esialgu olid elanikud sees ainult kolmes. Välisust polnud veel paigaldatud ja kuritegevus lokkas. Pooleliolevatest korteritest varastati ehitusmaterjale ja tööriistu. Ühistranspordiühendus kesklinnaga oli harvavõitu, polnud tänavavalgustust, ümberringi ainult kole lage tühermaa… Olin siin väikse tütrega nagu vangis. Mäletan, et mul oli väike tulirelv padja all, igaks juhuks. Õigupoolest alles 90ndate lõpul hakkas elu turvalisena.tunduma

Uuel aastatuhandel avati Katlerisse supermarket, Grossi pood. Bussiliiklus on tihenenud ning asumi keskel asub nüüd suur uhke mänguväljak, millisest omal ajal ainult salaja unistasin. Metsatuka taha jääb uus Tondiraba jäähall.

Kesklinna poolse lageda tühermaa taha on kerkinud uus Loopealse asum. Loopealse ja Katleri vahele ehitati mõned aastad tagasi suur õigeusukirik, mis õhtuvalgustuses paistab eriti ilus.

Vaated on aastatega muutunud. Loopealse on Lasnamäe kõige uuem asum.

Ma tean, et võõraid inimesi oma koju kutsudes ei käitu ma tüüpilise eestlase moodi . Küllap mängib selles rolli meie pere keeruline ajalugu. Mu vanaema tõi ema ilmale Tallinna pommitamiste ajal. Ta oli just enne kaotanud kõik oma lähedased, jäänud üksi vastsündinuga ning sõltus täielikult heatahtlike inimeste abist. Võibolla just tänu sellele on meie peres õpitud abi vastu võtma ning ka jagama.

Praeguseks elan üksi. Abielu purunes juba aastate eest ning täiskasvanud tütar on pesast välja kolinud. Liigun enamasti oma autoga: tööle, kirikusse, iisraeli tantsu või ülistustantsu trenni. Armastan vaadet mu kahetoalise akendest Tondiraba metsatuka poole! Aastaaegadega muutuvat pilti, linnulaulu… Mullu suvel märkasin, et maja ja metsatuka vahele jääv tee oli saanud nime: Rahu tee!

Rahu tee!

Tekst ja fotod: Kirsti Malmi

Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:

Minu Lasnamäe 1: Kirsti

Minu Lasnamäe 2: Martin

Minu Lasnamäe 3: Piret

Minu Lasnamäe 3: Piret

14.6.2017 by Kirsti Malmi

(foto: erakogu)

Möödunud nädalal tutvusime Martini Lasnamäega. Nüüd pajatab oma lugu Piret, Martini abikaasa.

Minust sai lasnamäelane alles pärast ülikooliaega. Mu vanemad said kokku Tartus põllumajandusakadeemias. Maastikuarhitekti eriala liigutas siis peret ühest Eesti otsast teise. Alates 10. eluaastast oli minu kodulinn Pärnu, kust hiljem tulin õppima Tallinna. Lõpetasin tehnikaülikooli 1986. aastal. Ees ootasid suunamisega kolm kohustuslikku tööaastat, et heastada tasuta õpinguid. Korteritega oli sama lugu, ka seal polnud vabaturgu, vaid võeti seda, mida anti.

Olin väga rahul oma esimese koduga, mis asus kenas väikses puumajas Tallinna kesklinna lähedal. Mu romantilise pesa õuel kasvasid isegi õunapuud! 1990. aastal sain ootamatult kutse linnavalitsuse kantseleisse, kus mulle teatati, et minu elamistingimuste parendamiseks asustatakse mind uhiuude paneelmajja Lasnamäe tagaosas, Kuristiku asumis.

Vaade Kuristikust Tallinna kesklinna suunas. Esiplaanil Katleri asum, paremal salumetsa varju jääva astangu all Pirita-Kose ning Kadrioru eramurajoonid. (foto: erakogu)

Toona juba paarkümmend aastat ehitamisel olnud Lasnamäe oli minu ettekujutustes õudusunenägude labürint. Ka kohalikele valmistas raskusi kvartalites orienteeruda, rääkimata külalistest. Kindlat maja otsiv külaline ei pruukinud saada juhatavat vastust isegi kõrvalmaja elanikult. Siis polnud veel mobiiltelefone ega digitaalseid kaarte majanumbritega… Mulle tundus, et see muutus ei parenda minu elamistingimusi kohe üldse!

Esimene hommik uues kodus valmistas hämmingut. Ärkasin kukelaulu peale! Tõepoolest, merepoolsest aknast oli näha paese astangu serval vanu eramuid koduloomadega! Sama vastuolu püsib tänapäevani. Paneelrajooni ning astangust allapoole jääva Pirita-Kose eramurajooni vahele jääb kohati kõrgete plankaedade varju tükikesi teistsugusest maailmast, mida märkabki vist ainult paneelmajade kõrgustest.

Kõrgelt on näha, kuidas salapärane kõrge aed peidab enda taha nii eramaja kui ka värvikuulidega mängimise väljaku. (foto: erakogu)

Meie esimene ühine kodu Martiniga asus samuti Lasnamäel. Kui lapsed olid väiksed, elasime vahepeal mõned aastad Rootsis. Meie esimene laps käis seal paar aastat rootsi lasteaias. Kui siis sügisel 1996 naasime Tallinna ja tütar läks Laagna lasteaeda, küsisime tema esmamuljeid. Laps tõdes veidi imestunud ilmel, et tüdrukud on täitsa toredad… ja kõikidel poistel on vist üks ja sama nimi, Rukiver! Kui rootsi laste hulgas oli olnud väga levinud nimi Oliver, siis siin kõnetasid kõik poisid üksteist ”Rukiver”, milles vene keelt mitte valdav tütar ei tundnud ära sõjamängu käsklust…

Eks siin on aastate jooksul tulnud ette igasuguseid asju, nagu maas vedelevad narkosüstlad kohe lasteaia läheduses. Nooremana sattus meie poeg õues vahel raskustesse vanemate poiste kampadega, kuid küllap esined selliseid probleeme igal pool, mitte ainult Lasnamäel. Teisest küljest võib Lasnamäe aga pakkuda lastele suurepärase kasvukeskkonna. Näiteks sealsamas Kuristiku asumis, kus asus minu esimene Lasnamäe kodu, on just lasteaed ümbritsetud tõeliselt suure ja mitmekülgse aiaga, mis pakub looduslähedasi mängumaastikke salust männimetsani ning värsket õhku meretuultest – kõik kodu lähedal, ilma linna kära ega tipptunni ummikuteta!

Lastead Kuristiku asumi keskel.

Tekst ja viimane foto: Kirsti Malmi

Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:

Minu Lasnamäe 1; Kirsti

Minu Lasnamäe 2: Martin

Minu Lasnamäe -sarja järgmine osa:

Minu Lasnamäe 4: Inga

Minu Lasnamäe 2: Martin

8.6.2017 by Kirsti Malmi

Kohtun Martiniga Lasnamäe kõige kagupoolsemas elamises, Väo küla Plaasi talus. Tema suguvõsa on elanud siinmail juba üle saja aasta.

Arheoloogiliste leidude põhjal on teada, et siin Iru linnuse ja Pirita jõe kandis on elatud juba paar tuhat aastat. Esimesed kirjalikud märkmed sellest leiduvad 15. sajandist. Peale põhjasõda jäi katkust ja näljast räsitud küla tühjaks, aga siis elu tasakesi taastus.

Minu ema vanaisa Jüri võttis aastal 1911 riigilt laenu ning ostis Väo külas asuva Plaasi talu. Ausa mehena tasus ta laenu ennetähtaegselt ning oli juba võlatu mees, kui Eesti 1918. aastal iseseisvus. Vanaema arvates oli tema isa liigagi aus – iseseisvumise järel oleks laen niiehknii unustatud!

Plaasi talus peeti piimakarja. Varanduse kogudes ehitas vanavanaisa Jüri vastavalt vajadusele paekivist hooneid. Nõukogude ajal võeti osa talust kolhoosi kasutusse, näiteks praeguses onu töökojas oli kuni 70ndate lõpuni kolhoosi heinaküün! Vanaonu elu lõppes Venemaal, kuhu teda küüditati peale teist maailmasõda.

”Siin me sõitsime lapsepõlves külateedel ratastega… siinpool ringteed oli siis veel mitu talu.”

Olen neljanda põlve plaasilane. Lapsepõlves veetsin siin kõik suved, kuigi talvel elasime ja kooliteed alustasin Mustamäel. 70ndatel arvati Väo küla Lasnamäe osaks, kuhu uue elamurajooni ehitamine oli edenenud juba teise suure etapini, Laagna asumi kerkimiseni.

Toona kortereid ei müüdud ega ostetud, vaid määrati ja jagati erinevatel alustel, kas partei, ametiühingu, töökoha või linnavalitsuse otsuse alusel. Minu isa töötas ehitussektoris ja selle kaudu määrati talle suurem korter vastvalminud majas, mis oli ehitatud Laagna mikrorajooni nõukogude armee ohvitseride peredele. Mustamäe kahetoaline vahetus Lasnamäe kolmetoalisse – kasvas ju peres kaks poega! Oleks üks meist olnud tüdruk, oleksime saanud neljatoalise! (Vennad võisid ju küll ühes toas elada…) Niisiis 10aastaselt kolisin Lasnamäele ja siit oli vanaema juurde juba märksa lühem maa.

”Siit sai vanasti mööda külateed elurajoonini…”

Mäletan elavalt Lasnamäge läbiva suure Laagna tee ehitamist. Paekivisse raiutud lai süvend oli meie kodu lähedal ja seal said mängitud lugematud mängud, eestikeelsed ja venekeelsed lapsed üheskoos. Näiteks suurtest kaablirullidest sündisid parved, millega purjetasime kaeviku põhja tekkinud tiigis!

Lasnamäe ühes paneelmajas elab rohkem rahvast kui keskmises eesti külas! Meie majas oli sõjaväelasi üle Nõukogude Liidu ja esindatud oli palju rahvusi.

Vahel tundub, et seal majas jätkub sõda ikka veel… Tänapäeval, kui korterid on erastatud ning vastutus ühiste asjade eest läinud korteriühistute õlgadele, seab elanikkonna kirevus kokkulepete saavutamisele omad väljakutsed. Ei ole lihtne leida ühist keelt ja saavutada kõigi elanike nõusolekut renoveerimisikka jõudnud hoonete remondihangete jaoks. Korteriühistute tegevus on olnud lasnamäelastele suur ja kallis demokraatiakool, kus on kogetud mitmesuguseid võimuvõitlusi ja konflikte. Õnneks on leidunud ka neid aktiivseid inimesi, kes on olnud valmis panustama ühiseks kasuks.

Minu Lasnamäe on täis vastuolusid. Lasnamäe linnaosa koosseisu kuuludes tasume maamaksu nagu linnaosa, kuid tegelikkuses omab meie külakene kõiki hajaasustusala tunnuseid: pole ei ühistransporti, kaablivõrku, ühist veevärki ega kanalisatsiooni… On ainult tee, mis muudetakse peagi neljarealiseks ja kuhu jalakäijatel pole enam asja, kuigi eraldi kergliiklusteed pole planeeritud!

Vastukaaluks on meil siin kitsed, põdrad, jänesed, rebased, toonekured ning avarust tähistaeva vaatlemiseks.

foto: erakogu

Tekst ja esimesed fotod: Kirsti Malmi

P.S. Martini hobiks on tähistaeva vaatlemine ning kuu pildistamine. Mäletan, et nägin esimest korda Saturni rõngast läbi Martini pikksilma Plaasi õuel! Siin on üks Martini võtetest:

foto: Martin Vällik

Minu Lasnamäe -sarja eelmine osa: