12. detsembri õhtul kella 18-st kõlavad Pae palvekojas armastatud jõululaulude klassikud lähedalt ja kaugelt, oled teretulnud laulma kaasa!
Meie väike Kangasala orel on häälestatud ja sellega saadab laule lasnamäelane oreliõpilane Violetta-Viktoria, klaveril Anna, kitarril ja ukulelel Kirsti, eestlauljateks lisaks eelmistele Aive ja Tuulia. Jõulusõnumi toob õp Teijo Peltola Soomest.
Kaetud on jõuluhõnguline alkoholivaba glögilaud. Jõulusõimega saab tutvuda juba alates 17.30!
Pae palvekoda kaunistab advendi- ja jõuluajal suur vilditud Petlemma vaade! Taiese autor on soomlanna Maija-Liisa Kutvonen, kes lahkelt laenas meile oma jõulusõime selleks, et jõulusõnum võiks ärgata ellu Lasnamäel.
Jõulusõim pakkub uudistamist igas vanuses vaatajale. Pealegi, lisaks vaatamisele pole keelatud lambaid ja teisi tegelasi ka puutuda ja nõnda elada mängides kaasa esimese jõulu sündmustele!
Lasnamäe jõulusõimega saab tutvuda igal advendipühapäeval peale jumalateenistust ning ka kõigi teiste ürituste ajal kuni 9. jaanuarini 2018. Gruppidele tutvustame meeleldi ka eraldi kokkulepitul ajal.
… Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel…
… Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” …
… Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.” …
Jõuluevangeelium ehk Jeesuse sündimise lugu on Piiblis kirjas Luuka evangeeliumi 2. peatükis. Hommikumaa tähetarkade saabumisest vastsündinut kummardama on kirjutatud Markuse evangeeliumi 2. peatükis.
Pae palvekoja uksed olid läbi suve avatud igal teisipäeva pärastlõunal. Kirikusaali uksepoolne kolmandik ja garderoobiosa olid eraldatud hubaseks kirbukaks, mille riiulid ja stanged olid lookas taaskasutamiseks sobiliku kauba all, tänu sõpradele Soomes ja Eestis.
Meie vabatahtlikud olid ustavalt kohal teenindamas neid, kes astusid sisse uudistama või poodlema. Augusti lõpul luges Aive kokku, et külastajaid oli suve jooksul kokku üle 80, kellest enamus astus meie madalasse keldrisaali esimest korda! Aitäh Aivele, Aimele, Riinale, Marja-Liisale ja Piretile vabatahtliku tööpanuse eest!
Nüüd on aeg suvise äri otsad kokku tõmmata. Sel reedel viisid Lasnamäe Sotsiaalkeskuse juhataja ja hooldusjuhid juba suurte kottide ja kastidega ära riideid ja voodipesu oma klientidele. Ent nagu pildilt näha, kaupa jagub veel…
Tuleval teisipäeval alustame lõpumüügiga:
Teisipäeval, 5. septembril kell 14-17 kõik suvekaubad -50 %!
Järgmisel laupäeval, 9. septembril kolime sügishooaja kaubaga suurele LasnaKirbukale, mis on avatud Lindakivi puiesteel kell 11-17.
Reedel 15. septembril ning laupäeval 16. septembril kell 12-19 suur lõpumüük Pae palvekojas, kõik kaubad vähemalt poole hinnaga!
Tere tulemast tegema põnevaid leide ja toetama iga ostuga kogudusetööd Lasnamäel!
Kirsti
Teisipäeval, 05.09.2017 kl 18 toimub EELK Lasnamäe Püha Markuse koguduses piiblitund teemal „Kuningate raamat“. Tarkust jagab ja juttu juhib EELK Elva koguduse õpetaja Vallo Ehasalu. Kõik on oodatud, kohtumiseni Pae Palvekojas (Pae 21)!
Ja Jumal ütles temale: „Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind. (1 Ku 3:11-12)
Selle rubriigi viimane intervjuu toimub kõige kõrgemal – 10. korrusel! Kohtusin seal värskete lasnamäelastega, kes on alles viimase aasta-paari jooksul Mustakivi asumisse elama kolinud. See hubane miljonivaatega katusekorruse tuba on ühiseks staabiks kümnele kliendile ja kolmele tugiisikule AS-s Hoolekandeteenused Lasnamäe Kodu, mis on mõeldud erivajadustega noortele täiskasvanutele, kes on seni elanud erinevatetes lastekodudes ja hooldekodudes, kuid õpivad nüüd tugiisikute toel iseseisvat elu.
Kõik kümme klienti käivad igapäevaselt tööl, kes kojamehena või koristajana, kes koka abina või nõudepesijana jne. Nende kodud on kolmes erinevas korteris Mustakivi asumis ning ühe korteri juures asuv staap on kõigile ühine elutuba-köök, kus valmistatakse kordamööda lõuna- ja õhtusöögid ning veedetakse ühiselt aega. Enamus Mustakivi üksuse klientidest olid mulle tuttavad Vääna-Viti Kodust, kus olen juba aastaid käinud kirikutunde pidamas. Nüüd, kui saime esimest korda kokku Lasnamäel, kogesime vastastikku taaskohtumise rõõmu. Kristel oli nõus tutvustama ennast ja oma Lasnamäge.
Kristel koos tugiisik Heidyga.
Kolisin siia Vääna-Viti kodust umbes aasta tagasi. Elame kolmekesi ühes korteris. Hommikul ärkame ja sööme oma korteris hommikusööki. Siis lähen kohe tööle. Töötan siin lähedal ühe maja kojamehena. Igal tööpäeva hommikul käin seal koristamas, tühjendan prügikastid ja hoolitsen, et prügikonteinerite ümbrus oleks puhas. Vajadusel roogin lund, riisun lehti või heiskan lipu. Inimesed on võtnud mind sõbralikult vastu, keegi pole ühtegi paha sõna öelnud.
Siis tulen siia staapi, kus olen ka abiks, kui midagi on vaja teha. Mulle meeldib väga kokata ja küpsetada!
Mustakivi 10. korruse akendest avaneb miljonivaade üle Lasnamäe!
Paar korda nädalas käin lisaks Tabasalu kandis, samuti kojamehe ülesannetes. Sõidan sinna kahe bussiga. Alguses tundus ümberistumine keeruline, kuid nüüd olen sellega juba harjunud, nagu ka üldse siin elamisega. Olen eluga rahul! Mulle meeldivad väga kõik kolm tugiisikut, kes meil töötavad, saame hästi läbi. Vabal ajal mängime lauamänge. Mulle meeldib matemaatika ja värvimine. Meeldib ka laulda ja tantsida. Kui õhtul läheme siit poole kaheksa ringis oma korterisse, siis vaatan telekat või vahel teen oma toas diskot, laulan ja tantsin.
Olen osalenud igal aastal Kernu laulupeol ja plaanin teha seda ka nüüd. Sel aastal toimub erivajadustega inimeste laulupidu Viljandis. Kevadel hakkavad meil Vääna-Vitis lauluproovid ja siis saan käia ka oma jalgrattaga sõitmas. Minu isiklik jalgratas on veel seal, kuna siin Lasnamäel pole eriti kohta, kus sõita või ratast hoida. Jalutada on ka tore. Siin Lasnamäel on kõige ilusam ja toredam koht mu oma kodu!
Enne õhtust kojuminekut mängitakse veel koos lauamängu.
Lõpetuseks:
12 nädalat ja kohtumist on nüüd möödas! Tänan kõiki, kes olete rännanud koos minuga! Loodan, et olete mõtetes-eestpalvetes kaasas ka edaspidi, nii nende inimeste juures, kes on Lasnamäe linnaosa nende nädalate jooksul meile tutvustanud, kui ka Lasnamäele rajatava luteri koguduse töödes-tegemistes. Infot meie tegemiste kohta leiab Lasnamäe Püha Markuse koguduse kodulehelt markuse.ee.
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
Minu Lasnamäe 5: Violetta-Viktoria
Lasnamäe tagaossa, Peterburi maantee kõrval asuvate Mahtra ja Ümera asumite vahelisele tühermaale kerkis selle kümnendiku alguses üheksa 6-15-korruselise paneelmajaga munitsipaalkvartal, mida olen rahvasuus kuulnud hüütavat ka ”Savisaare linnakuks”, ehitamise ajal linnapeaks olnud Edgar Savisaare järgi.
Ühel talvisel õhtul läksin sinna tegema intervjuud. Õige maja ja ukse ülesleidmine polnud esimest korda kvartalit külastavale teps mitte kerge, kuna majade numbrid eksitavalt üksteisele sarnanesid: 8/1, 8/2, 8/3, 8a/1, 8a/2, 8a/3, 8b/1, 8b/2, 8b/3. Lõpuks leidus õige trepikoda ning erkoranž uks, mille avas perenaine Ülle, kutsudes mind edasi oma hubasesse avatud köögiga korterisse.
Raadiku kvartali üheksas majas on kokku 1214 korterit.
Olen elanud ligi poole oma elust Põhja-Tallinna puumajas. Minu lapsepõlve miljööks olid Kalamaja puumajakvartalid. Pärast abiellumist kolisin Koplisse. Mäletan, kuidas suviti sõitsime lastega Kaberneeme metsa seenele ja iga kord, kui möödusime Lasnamäele kerkivast paneelmajade linnaosast, ütlesin lastele, et sellisesse piirkonda ei koliks ma eales…
Kuus aastat tagasi vaatasin kolimispäeva õhtul välja tühja kahetoalise korteri kardinateta akendest ja pisarad voolasid. Ütlesin endale: ”Nonii, Ülle, siin sa nüüd oled!” Elu keerdkäigud olid toonud mind siia. Olin hiljuti lahutanud ja elanud aasta üürnikuna külmas ja remontimata korteris. Et noorim tütar oli veel alaealine, saime võimaluse taotleda linnalt munitsipaalkorterit. Lootsin saada üürikorteri Koplis, sellepärast ütlesin ära esimese pakkumise nendes Lasnamäel vastvalminud munitsipaalmajades. Paar nädalat hiljem sain veel uue pakkumise ja lõpuks haarasin kinni õlekõrrest.
Kuus aastat tagasi vaatas Ülle seda vaadet läbi pisarate. Nüüd tundub piirkond juba kodune.
Vastvalminud korteri köögi varustusse kuulusid vaid pliit, ventilaator ning valamukapp, kõik muu mööbel tuli endal soetada. Alguses mind see avatud köök häiris, ma ei tahtnud diivanil istudes vaadata pesemata nõusid kraanikausis. Tunnen puudust rõdust, mul on kahju, et seda pole nendes majades iga korteri juurde planeeritud. Eks kõigega harjub!
Esimesed kuud olid rasked. Igatsesin ahikütet ja pliiti ning puumaju, millel on igaühel oma nägu. Nüüd oskan juba näha korrusmajas elamise positiivseid külgi. Tulen õhtul koju ja tuba on soe, kraanist tuleb kuum vesi… ei peagi kõigepealt asuma maja kütma! Siin on poed ja teenused kõik käepärast. Kui poleks vaja töö pärast kesklinnas käia, polekski vajadust kaugemale minna. Võin öelda, et mulle meeldib siin. Siiski vahel unistan, et kui võidaksin kusagilt miljoni, läheksin Kalamajja tagasi.
Mingi hetk märkasin, et mu endine Kopli naaber elab siin mu vastas korteris! Siin elab tegelikult päris palju endiseid koplilasi, olen tuvastanud õues tuttavaid nägusid aastate tagant. Üürikorteri saanute hulgas on palju Põhja-Tallinna puumajade rajoonis elanud sundüürnikke, kes olid sunnitud oma kodust loobuma, kui nõukogude ajal võõrandatud maju on hakatud tagastama seadusejärgsetele omanikele. Mõnede ükskõikne käitumine reedab, et nad elavad siin vastu tahtmist. Seda on kurb vaadata, sest lõppkokkuvõtes on see hubane ja hea koht.
Eesti keelt kuuleb siin üsna tihti, kuigi näiteks oma trepikoja korrusel olen ainus eestlane. Hinnanguliselt on meie maja elanikest eestlasi umbes kolmandik. Ise kasvasin lapsena Koplis kakskeelseks ja vaatan tihti ka venekeelseid uudistekanaleid. Nendes uutes majades elab palju lastega peresid ja suviti mängivad lapsed õues hiliste õhtutundideni. Hiljuti tulin kord päris hilja koju ja juhtusin kuulama välisukse juures, kui umbes kümneaastane poiss helistas ilmselt oma sõbra uksekella ja küsis, kas ta võiks täna nende poole ööbima tulla.
Esimesel sügisel töölt koju kõndides rääkisin kord telefoniga juttu. Ühed noored läksid ees ja astusin nende järel välisuksest sisse. Tõusin liftiga seitsmendale korrusele ja mõtlesin, et naabrid on ikka väga nahaalseks läinud, minu uksemati enda ukse taha nihutanud! Pistsin võtme lukuauku, aga miskipärast võti ei keera… Mõtlesin suures hämmingus tükk aega, kuni sain aru, et olin vales majas! Need majad on ju kõik väljast ühesugused ja trepikodadeski ühesugused valged seinad ja oranžid uksed. Nüüd naeran selle juhtumi üle, aga siis oli küll piinlik ja läksin rutuga koju!
Nüüdseks elab tütar omapäi ja olen juba aasta otsa üksinda. Alguses oli väga harjumatu ja kurb, üksielamine tahab harjumist. Õnneks on sõbrad, lähedased ja töö. Õhtuti pärast töölt naasmist ei viitsi siit küll enam uuesti 8 km kaugusele kesklinna sõita, kuigi bussisõit on küllaltki kiire. Kui mul on vaja olla õhtul linnas, jään sinna otse töölt ja tulen koju alles pärast.
Kui linnaosavalitsus soovis elanikelt ettepanekuid piirkonna arendamiseks, tegin ettepaneku, et võiks korrastada majade taga asuva parkimismaja ja Peterburi maantee vahelise roheala ning kvartali teisel küljel tühjalt seisva koolimaja asemele võiks ehitada midagi ilusat ja kasulikku, näiteks multifuntsionaalse noortekeskuse. Või veelgi parem idee oleks ehitada selle koha peale Lasnamäe luterlik kirik!
Paremale jääva tühja koolimaja asemel näeks Ülle tulevikus luteri kirikut!
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
Minu Lasnamäe 5: Violetta-Viktoria
Kutsusin esmaspäeval Lasnamäe koguduse vabatahtliku Aive endaga kaasa selle rubriigi tarvis intervjueeritavaid otsima. Aive oli aidanud vene keele tõlgina kaasa juba kellassep Igorit küsitledes. Saime kokkulepitul ajal kokku õigeusukiriku parklas, kust suunasime sammud kiriku kõrval asuva uue Loopealse asumi poole. Oli keskpäev ja mere poolt puhus külm tuul.
Aive pöördus julgesti esimese vastutuleva inimese poole. Too oli noor ema Ani, kes püüdis rahustada lapsevankris oma pooleaastast tütart lõunauinakule, et jätta siis laps linnaskäigu ajaks vanaema hoolde. Vestluse keel vaheldus vene keelest inglise keelde ja lõpuks eesti keelde, kui koos ümber kiriku jalutasime. Laps jäi vanaema hoolde ning meie saatsime Ani bussipeatuseni, kust ta istus kesklinna sõitva bussi peale.
Olen pärit Ida-Virumaalt ja tulin Tallinna õppima umbes seitse aastat tagasi. Ülikoolis tutvusin oma praeguse abikaasaga, kes oli tulnud siia Tšehhist Erasmuse programmi kaudu. Kui ta siis edasi Inglismaale kolis, kutsus ta mind kaasa. Nõustusin, kuigi olin enne unistanud vahetusõpingutest Saksamaal. Elasime Inglismaal neli aastat, mille järel asusime koos elama Lasnamäele.
Minu õde elab ühes nendest kiriku kõrval asuvatest uutest majadest. Ka meie kodu asub samal Lasnamäe merepoolsel serval, kuid siit paar kilomeetrit edasi, Läänemere teel. Parasjagu on ema meil külas ja aitab lapse hoidmisel. Tema elab endiselt Ida-Virumaal.
Mulle meeldib Lasnamäe ja eriti see merepoolne piirkond. Siin on ilusad vaated merele, hea ühendus kesklinnaga ning lühike maa Piritale, mis on minu lemmikpaik siinkandis. Poes käime enamasti kas suures Lasnamäe Centrumis Laagna tee ääres või Läänemere Selveris. Teistesse Lasnamäe piirkondadesse mul pole eriti asja olnud.
Minu emakeel on vene keel ja kodukeel inglise keel. Eesti keele praktikat on mul olnud vähe, tunnen ennast kindlamana inglise keeles suheldes. Minu kodukandis Ida-Viru väikses Ahtme vallas ei leidu noortele eriti töö, õppimise ega harrastamise võimalusi, mispärast tulin ka ise omal ajal Tallinna.
Väga tore, et siia sai ehitatud see kirik. Olen seal ka ise vahel käinud. Õega oleme pannud tähele, et siin käib pühapäeviti palju rahvast, iseäranis suurtel kirikupühadel. Eriti vanematele inimestele paistab meeldivat, et nad saavad käia kirikus siinsamas Lasnamäel. Õde ütleb, et teda kiriku lähedus ja kirikukellade helin ei sega.
Paljust muustki võiksime veel vestelda, kuid buss saabub ja on aeg jätta hüvasti…
Meie teed lähevad lahku bussipeatuses, kus Ani astub kesklinna sõitva bussi peale. Teeme veel Aivega lühikese jalutuskäigu Loopealse korteritega tutvudes.
Piirkonnas on lihtne eristada kahte osa. Kahe merepoolse kvartali majad on rõdude ja valge välisfassaadiga, ehitatud erasektori arendaja poolt.
Nende taga on kaks munitsipaalmajade kvartalit. Linna üürikorteritel pole rõdusid ja välisseinad on osaliselt betooni värvi. Lähim toidupood asub mõnisada meetrit eemal Katleri asumis. Oma lasteaeda piirkonnas veel pole, kuigi paistab, et elanikest valdav osa on lastega pered. Lähiaastatel plaanib Tallinna linn ehitada Loopealse lääneküljele uue suurhaigla.
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
Minu Lasnamäe 5: Violetta-Viktoria
Seekord on mul suur rõõm tutvustada 94-aastast Salmet, kelle koduuksele läkitas mind Aivega Lasnamäe sotsiaalmaja koduhoolduse töötaja. Särasilmne proua tegi julgesti ukse lahti, kutsus meid edasi ning oli lahkelt valmis jutustama ka teile oma lugu. Välise olemuse järgi pidasime teda paarkümmend aastat nooremaks, kuid selgus, et ta kolis just eakatele mõeldud majja Lasnamäel juba 90ndaltel!
Sündisin Jõhvis, Ida-Virumaal, kuid 7. eluaastast olen elanud Koplis, Põhja Tallinnas. Olen kogu elu olnud raamatupidaja. Pensionil olles töötasin veel sõbra kutsel poole kohaga Pelgulinna sünnitusmaja garderoobis. See ajutine töö venis plaanitust pikemaks ja tulin sealt ära alles 72-aastaselt, kui olin juba kolinud siia Lasnamäele.
Olin olnud korterijärjekorras juba 19 aastat, sest puumaja, mille teisel korrusel elasin, oli juba väga kehvas seisus. Üks mu naaber sai korteri majast, mis toona oli just valminud ja mõeldud just vanuritele. Ta rääkis, et kõrvalkorter oli veel vaba. Läksin siis sedamaid linnavalitsusse ja palusin, et kas mina ka saaksin siit endale uue kodu. Mulle öeldi, et need korterid on eraldatud inimestele, kellel on tõeline vajadus. Tegin siis selgeks, et mina olengi just selline inimene, sest minu Kopli kodu oli ilma igasuguste mugavusteta ja isegi puukuur oli maha lõhutud, polnud kohta, kus talve küttepuidki hoida. Sain positiivse vastuse!
Salme köögi aknast paistab asumi keskele jääv metsatukk, mida ümbritsev kõnnitee on Salme sõnul piirkonna eakamate hulgas populaarne jalutusrada.
Esimesed elanikud olid tulnud siia juunis 1992. Mina kolisin oma ühetoalisse sisse veebruaris 1993, vaid mõned päevad enne oma 70. sünnipäeva. Laevalgusteid veel polnud, aga kardinapuud ja kardinad õnnestus paigaldada enne seda, kui sõprade pealekäimisel pidasime põrandalambi valgel väikest juubelipidu minu uues kodus. Kodunemisele aitas kõvasti kaasa see, et kõrval elas vana tuttav ning et oma koridori naabritega moodustasime justui suure sõbraliku perekonna. Vastaskorterisse kolis abielupaar, kuid kahjuks ei jõudnud ma kordagi kohtuda prouaga, kes suri ootamatult vaid mõned päevad pärast kolimist. Leseks jäänud abikaasa oli meile naabritele suureks praktiliseks abiks.
Nüüdseks on kõik tolleaegsed naabrid juba surnud. Mõne pikemalt majas elanud naabriga saab veel õues või koridoris mõne sõna vahetatud, kuid enam pole endist kommet naabri juurest läbi astuda. Paar endist kooliõde elab siinsamas piirkonnas, aga me ei kohtu enam kuigi tihti. Heameelega käiksin rohkem õues, aga jalad ei taha enam kuulata nii hästi sõna ja riidedki ei taha sama kergesti selga minna kui varem… vanainimese asi!
Elu selles majas on aastate jooksul muutunud, kui vahetunud on nii elanikud kui ka korraldajad. Algusaastatel oli rohkem ühistegevust, oli isegi jõululõuna ja igaühele kopsakas kingipakk. Seina peal oli kirjas, millal on kellelgi sünnipäev ja kord kuus tähistasime sünnipäevi ühiselt. Nüüd selliseid traditsioone enam pole. Tulid uued elanikud, kes ei tahtnud oma sünnipäeva avalikustada. Enam pole see ka pelgalt eakate inimeste maja, vaid elanike hulgas on ka tööealisi ning lastega peresid.
Üldkokkuvõttes olen oma eluga rahul! Ma ei kujutaks ette, et elaksin veel oma eelmises kodus, kus puud ja vesi tuli tassida käe otsas teisele korrusele. Siin on soe tuba ning kraanist saab igal ajal kuuma vett. Koduhoolduse töötajad allkorrusel aitavad vastavalt vajadusele. Teisipäeviti ja reedeti on poepäevad. Käisin just viimas alla ostunimekirja, mille järgi hooldaja käib homme minu eest poes. Arstilkäimisteks olen saanud samuti abi, näiteks selle aasta alguses kahel silmaoperatsioonil käimisele. Nägemine läks kõvasti selgemaks, kui mõlemal silmal sai hallkae eemaldatud!
Ka korter vajaks remonti – seintel on sama tapeet, mis sai uuest peast peale kolimist pandud, ka mööbel on sama. Ent küllap peavad nad veel vastu nii kaua, kui minul neid vaja läheb!
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
Minu Lasnamäe 5: Violetta-Viktoria
Minu Lasnamäe 7: Sergei ja Lilia
Pae mikrorajoon oli nõukogude ajal planeeritud Lasnamäe elamurajooni esimene etapp, mida hakati ehitama juba 60ndate lõpus. 9-korruseliste majade keskel tuksub vilgas ostukeskus, mida Tallinna reisibrožüüridest ei pruugi just leida. Kui ise esimest korda Lasnamäe Keskusesse sattusin, tundsin, nagu oleksin jõudnud välismaale. Kõnniteel lillepoe esisele välja pandud värvilised kunstlilled ning siseturu müügiletid tuletasid elavalt meelde analoogseid müügikohti Siberis ning ka eesti keelt polnud eriti kuulda.
Jõulunädalal keetsime selsamal kõnniteel lõkketeed ning jagasime kutseid Pae palvekoja avamisele. Käisin pakkumas teed ja piparkooki ka siseturu ja kaupluste müüjatele. Pärast toda ringi on mul keskuses üks kindel teretuttav, alati naerusuine kellassepp Igor!
Tulin kuus aastat tagasi uut tööpinda otsides sellesse keskusesse maad kuulama ning saingi koha siin koridoris. Sestsaadik olen siin tegutsenud ja mulle meeldib. Selles keskuses ei pea müüjad jõude olema! Inimesi liigub ja kliente jätkub, ning kui mõni müügikoht vabaneb, on uus ettevõtja kohe tulemas. Hoone on puhas ja soe, see meelitab nii kliente kui ka ettevõtjaid. Varem oli siin ka väliturg, aga kui koridori otsas avati Säästumarket, kolis turg enamasti siseruumidesse.
Siin on tore ja sõbralik õhkkond, teisiti kui kesklinnas. Inimesed on avatumad, räägivad omavahel. Tundub, et siin Lasnamäel inimesed hoolivad üksteisest rohkem. Kliente tuleb ka kaugemalt, sest siit on väga hea bussiühendus kesklinnaga. Olen kohanud ka välismaalasi. Sageli on nad leidnud keskuse siinkandis elavate tuttavate kaudu. Siin on kõik teenused käepärast: turg, toidupoed, erikaubad, postkontor, pank, kasiino, apteek…
Olen pärit Venemaalt Tagandrogi linnast, mis asub Ukraina piiri lähedal, vaid 100 km kaugusel Mariopolist. Kolisime oma perega isa äri tõttu Tallinnasse 35 aastat tagasi. Olin siis 8-aastane. Meie kodu oli Kadriorus. Nooruses õppisin kõigepealt elektrikuks, kuid nüüd olen juba 25 aastat töötanud isa jälgedes kellassepana. Vanad esemed on mind alati huvitanud.
Lasnamäe on väga kompaktne linnaosa. Planeering on huvitav ja igal pool suurepärane ühendus kesklinnaga. Õhk on palju värskem kui all linnas. Kortereid tahetakse ja üldiselt tundub, et Lasnamäel elavad inimesed on ise väga rahul selle piirkonnaga, isegi sakslased ja soomlased. Siin elab mitmesuguseid inimesi ja kultuure koos. Osad mõtlevad rohkem minevikule, osad tulevikule.
Mingi aeg elasime ka meie Lasnamäel. Saime kahetoalise korteri Ümera asumis. Kaheksanda korruse akendest avanesid maalilised vaated, mida sai palju pildistatud, aga korteriühistuga tekkisid probleemid. Oli üürivõlglasi ja tekkis rahutusi. Kaheksa aastat tagasi müüsime korteri maha ja praegu elan koos vanemate ja kahe kassiga kesklinnas. Ka väiksema sissetulekuga on võimalik ära elada, kui on oma kodu ning suudad ise kõik vajalikud tööd ära teha. Igaühel tuleb teha oma eesmärgid endale selgeks, mõelda peaga ning teha tööd. Paraku on inimesi, kes on loobunud ega hooli enam millestki.
Uus vene kirik on mulle tähtis koht. Käin seal vähemalt kord kuus palvetamas ja püha vett joomas. Oleme ju kõik patused inimesed ja vajame puhastust! Ka Kuremäe kloostris Ida-Virumaal mulle meeldib. Seal on püha allikas, kus olen käinud suplemas ka talvel. Tunnen, kuidas püha vesi mõjub organismile tervendavalt.
Olen õnnelik inimene. Ettevõtjana töötan kuus päeva nädalas ning vaba aega eriti ei jää. Vahel unistan, et saaksin elada üksikul saarel vabana nagu Robinson Crusoe, puhata ja võtta vabalt ilma ettevõtja kohustusi – ja kellasid!
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
Seekord võtan sind kaasa Kuristiku asumisse Lasnamäe kirdeserval. Kas oskaksid aimata, et satud hariliku 9-kordse maja neljanda korruse korteris sukelduma hetkeks kunsti, vene kultuuri ja ikoonide maailma! Õnneks on meil tõlgina kaasas alumise korruse naaber. Minu töökaaslase isa Agu on korteriühistu esimees ja nende kaudu saingi vihje selleks intervjuuks.
Poetame ennast lillehoidjate ja maalide vahelt ateljeesse ning sätime mugavalt diivanile. Sergei Minin istub oma töölaua äärde ja hakkab sedamaid tutvustama arvutiekraani vahendusel oma loomingut: akvarelle, õlimaale, pastelle, joonistusi… loodusvaateid, hobuseid, hunte, lapsi, valgust, vett… Rohked portreed kõnelevad isiklikest rahvusvahelistest suhetest diplomaatide ja õigeusu kirikujuhtidega.
Kunstiteoseid leidub ka eri rahvuseeposte ainetel, muuhulgas pildiseeria Kalevalast. Minu sülle tuuakse lasertehnika abil terasplaatidele prinditud ”Igavene Kalevala”, mida leidub maailmas ainult neli eksemplari: üks Soome presidendiproua Jenni Haukiol, teine president Putinil, kolmas vene muuseumis ning neljas Lasnamäel… originaalpildid on tehtud erilises papier-pelle tehnikas, mille kasutamiseks sai Sergei omal ajal tõuke Aafrika reisidel nähtud koopamaalingutest.
Terasest ”Igavese Kalevala” illustratsioonid on sündinud Lasnamäe ateljees.
Sergei jutustab: ”Olen sündinud Kirovis Kesk-Venemaal, Moloma ja Vjatka jõgede ristumiskohas. Sealkandis elas palju küüditatuid, näiteks marisid, tatarlasi ning eestlasi. Erinevad rahvused elasid seal rahulikult koos. Ka minu vanaema oli mari, isa aga kasakas. Ise tunnen, et esindan vene kultuuri.”
Abikaasa Lilia on toonud lauale hõrgutisi üksteise järel ja istub lõpuks ka ise meie seltskonda. Ta meenutab oma lapsepõlvekodu vaateid Jerevanis, Armeenia pealinnas: Ararati mägi, päikesetõusud, aprikoosipuud… ”Seitsmeaastaselt kolisime ema kodumaale, Eestisse. Kasvasin üles Mustamäel. Kui hakati ehitama Lasnamäge, pakuti meile kolmetoalist korterit Pae mikrorajoonis. Käisime vaatamas, aga kivised vaated ehmatasid meid ära ja otsustasime jääda Mustamäe kahetoalisse männimetsade lähedusse!”
Sergei ja Liliani tõi Tallinnas 90ndate keskpaigas kokku kunstihuvi. Sergei, kes oli omal ajal peale kunstiõpinguid avastanud Tallinna ja siis aastaid maailmas ringi rännanud – kõigepealt 10 aastat Aafrikas ning 90ndatel Soomes – pidas toona kunstigaleriid Toompeal. Lilial on mitu elukutset, psühholoogist meditsiinikooli õppejõuni ja fotograafini välja. Praegu koostab ta pildireportaaže vene kultuurikeskuse portaalile slavia.ee.
Lasnamäe ateljeest leidub ka tükike Saimaa rannajoont koos lookas pohlavartega! Pererahvas Sergei Minin ja Lilia Kerro.
Perekonda sündis poeg ja otsiti sobivat uut kodu. Pirita-Kosel oli müügiks maja metsa ääres, kuid hind ja päiksevalguse kogus otsustasid ära, et 1997. aastal peeti poja esimest sünnipäeva hoopis Lasnamäe serval valgusküllases korteris, kust avanes vaade üle männimetsa. ”Siis tundus, et selles kuuetoalises korteris on väga palju ruumi, aga nüüd otsi, kas üldse leiad ruumi käimiseks…” ohkab pererahvas raamatute, maalide ja asjade rohkust vaadates.
Sergei on rahul: ”Siin on väga mugav! Rahulik ja valge. Maja on ilus ja asukoht ideaalne, peaaegu nagu elaksid Pirita-Kosel! Saan Pirita sadamast palju inspiratsiooni oma maalideks. Enne meie siia kolimist elas majas väga palju lasterikkaid peresid, kuid tolleks ajaks olid paljud juba välja kolinud, lapsed suuremaks kasvanud ning maja vaiksemaks jäänud. Ma töötan tihti öösiti. Panen päevavalguslambid põlema, valin meelepärase taustamuusika ning miski ei sega mind keskendumast.”
Sergei kunstisäde süttis juba varakult, enne kooliiga. 13-aastaselt alustas ta ikoonide restaureerimist vanade ikoonimeistrite juures. Ikoonid on Sergeile ikka südamelähedased. Tema maalitud ikoone leidub mitmes kirikus ning lugematutes kodudes. ”Olen südames õigeusklik. Minu kodukirik on lapsepõlve kodukülas Kirovis… unes käin seal aegajalt siiamaani!” jutustab Sergei, kes tegutseb praegu Moskva patriarhaadi kiriku ikoonispetsialistina.
Töötoas ootab praegugi mitmeid ikoone restaureemist. ”Siinne kliima on ikoonidele väga raske, nende värvikihid elavad ja pudenevad temperatuuri ja niiskuse kõikumisel. Restaureerimine võib võtta kuid, kui värvikihte kiht kihilt eemaldada.” Põhja-Tallinnas asub Tallinna Kopli Püha Nikolause õigeusukirik, mille taastamisele on Sergei juba aastaid panustanud rahastust otsides ning ikonostaasi restaureerimist korraldades.
Õhtu on veerenud märkamatult. On aeg naasta põnevast ikoonide ja kunsti maailmast tagasi Lasnamäele ning tänada pererahvast külalislahke vastuvõtu eest. Milline üllatav seiklus! Usun, et me kohtume veel. Suur tänu ka tõlgile!
Sergei Minini mitmekülgse loomingu ja Kalevala-piltidega saab tutvuda portaalis http://mininar6.wixsite.com/minin-artist.
Lasnamäel elamisest meenuvad Liliani sõnad: ”Alguses võttis aega harjuda mõttega, et elame Lasnamäel. Nüüdseks oleme selle juba ära unustanud! Meil on siin palju sõpru, osad juba ülikooliajast. Siin elab huvitavaid inimesi – kirjanikke, dramaturge… Inimesed ongi selle piirkonna meie silmis ära kaunistanud!”
Tekst ja fotod: Kirsti Malmi, viimane foto: Lilia Kerro
Minu Lasnamäe -sarja eelmised osad:
